PILOT

Mul on hea meel, et sa siia oled jõudnud. Siiralt.

Kuidas ma ennast tutvustaksin? Mina olen Anete, 24 aastane. Lähedased kutsuvad vahel Netuks. Aga kes veel? Tütar, õde, sõbranna, elukaaslane.

Aga ilma nimeta olen ma hing, kes armastab päikseloojanguid, tähistaevast, jääkohvi, kirjutamist, muusikat, puhtaid voodilinu, naerda, välismaal rõdul istuda, vett, tuld, soojust, lendamist, unistamist, reisimist, kallistamist, natukene veini, momentumeid, suve, hingamist, mediteerimist, venitamist, spontaansust, seiklusi, üksi autoga sõita. Ma unistan oi-oi kui suurelt ja armastan sügavaid vestlusi.

Mul on palju tuttavaid aga ilma pereliikmeteta teavad päris mind ainult 7 inimest.

Ma olen alati arvanud, et mul on üks kindel tee, mida olen siia käima sattunud, et üks amet, nagu ikka olema peab. Ja sellepärast suure õhinaga läksin peale gümnaasiumit õppima õeks. Panin kõrvale kõik oma tegelikud soovid, unistused ja kire ning valisin ameti, millega on kindlasti elu lõpuni tööd. Uskumatu, nagu see olekski kõige olulisem, peaasi, et on ELU LÕPUNI tööd. Nagu eestlastele kohane.

Aga olen sellises peres üles kasvanud, kus haridus on alati tähtis olnud ja kindel töö kindlustab õnneliku elu. (igavesti tänulik oma vanematele, aitäh!) Aga tegelikult juba ülikooli teise aasta lõpuks teadsin,et seda tööd ma tegema ei jää. Ma armastan inimesi aidata aga hetkel vast mitte sellisel viisil.

Tegelikult soovisin saada ürituste korraldajaks või näitlejaks, kuid ‘’ühe puhul töötad 24/7 ja teise puhul ei teeni piisavalt. Ja nii kiiresti ongi võimalik teismelise unistused vaigistada.....

Miks ma seda nüüd ei tee? Ma ei ole veel kumbagi mõtet maha matnud tegelikult ja selline identideedi leidmine on kestnud juba tegelikult päris pikalt. Kuid see otsimine sai oma lõpu nüüd, 2023 veebruar kui minuni jõudis teadmine, et ma ei olegi loodud tegema ühte kindlat asja. Ma oskan olla väga hea paljudes asjades ja sellepärast olengi ma loodud tegema kõike, mida hing ihkab.

Täna olen sotsiaalmeedias turundaja ja kõrvakliinikus õde. Homme juba astun lavakasse ja kõrvalt korraldan üritusi? Kes teab, piire pole. Võib olla hakkan kirjutamist nii väga armastama, et teen hoopis seda nüüd mõni aeg? Peaasi, et on ju tore!

Päevikut hakkasin täitma aastal 2014 ja teen seda tänase päevani. Hoian ise ennast kursis elus toimuvaga ja elan oma emotsioone välja, nii positiivseid kui negatiivseid. Ma juba näen, kuidas 80 aastaselt Kreekas sõbrannadega basseini ääres neile oma seikasid ette loen ja siis koos meenutada saame. Soovitan sul ka alustada, veel ei ole hilja.

2022 kevadel mul oli isegi tegelikult koduleht blogi jaoks end loomas ja logo ka. Aga sisemine ebakindlus ei lubanud alustada. Ta ootas tänast päeva, kus mind enam ei kõiguta see, mida keegi minu blogist kuskil arvab. Kui see teda triggerdab on tal endaga mingi töö tegemata.

Juttu tuleb elust, sündmustest, reisidest, kodust, seiklustest, õppetundidest, rõõmudest, kurbustest, vaimsest tervisest, näonaha teekonnast, minust, sinust ja meist.

Tule ikka tagasi!

Netu