Ma olen tagasi.

Kes mäletab, siis 2023 aastal kirjutasin natukene blogi, aga see jäi unarusse. Ma soovin nüüd selle tagasi tuua. Ma ei tea, mis mahus, aga i looooove kirjutamine.

Kes minu Instagramis Storysi nägi teab, et mul on hetkel vaimselt raskem periood. Olen olnud palju haige ja kogesin üle mitme aasta taas ärevushoogu ning tunnet, et ''ma ei suuda.''

Tegin eile ka postituse sellest, millised märgid võiksid sellele viidata. Mine vaata ka see üle, kui vaimse tervise teema kõnetab.

Aga sulle soovin jagada hoopis sellest kohast, et mida me inimestena palju teeme, on, et vähendame enda tundeid. Teeme need ebaoluliseks, väiksemaks, paneme kõrvale, lükkame edasi. Ja tegelikult teeme seda ka enda unistuste, soovide ja vajadustega. Me nii väga soovime midagi, aga kuna sellele lähemale minemine valmistab ebamugavust (nagu ikka, soovituni on käänuline tee täis teadmatust) siis valime edasi lükata. ''Ah, tegelt pole hullu'' ''Räägin homme.''

Nägin nii head reelsi, kus üks naine ütles, et ''you only have this one life and then you die.'' (jah eelmistesse eludesse usun ja usun, et meil tegelt mitmeid elusid, aga lihtsalt, et see üks praegune teadlik elu onjo...) Ning tema juhtivaks sõnumiks oli see, et VAHET EI OLE, mida keegi arvab või mis juhtub järgmisena või kas sa saad haiget või kõik läheb hästi - lihtsalt palun riski ja ela! Ja ma tunnen, et see täiega resoneerus.

Soovin, et see postitus siin oleks sulle meeldetuletuseks, et palun. Palun riski. Julge olla sina ise, julge ennast väljendada, julge olla haavatav, käituda kellegi jaoks veidralt, nutta, karjuda, laulda, võtta ruumi ja võtta seda hästi suurelt ja hästi palju ja teha neid niiiiiiii vastikuid, ebamugavaid käike, mille taga on niiiii palju hirme olla hüljatud, jääda ilma, saada jälle haiget. Et vaatamata kõigele, mis võib valesti minna vali näha ja uskuda seda, kui palju võib kõik õigesti minna, paremaks minna.

Et selles väikseks tegemises elades, turvaliselt ennast pesas hoides, jumala eest kõige eest peites, muutused ei tule. No ei tule. Unistused ka kas ei täitu või täituvad ikka jube jube aeglaselt. Ja ühe igava, tavapärase, keskmise eluga leppida tundub lihtsalt niiiiii mõttetu. Niiii igav. Vähemalt minu jaoks.

Sa oled tulnud siia selleks, et särada, olla õnnelik, kogeda südant puudutavat armastust, naerda südamest, nutta hingest, kallistada kaua, reisida kohtadesse, mis võtavad su h i n g e t u k s. Oled siin, et kasvada. Kehaliselt, vaimult, hingelt, emotsionaalselt. Ja seda kõike selleks, et lihtsalt. Oeh. ELADA. Nagu päriselt kogu kupatusega elada. Tunda päriselt, et ''olen elus.'' Palun ära vähenda enda elu olulisust...

Riski, riski riski. Kompa piire, astu üle, tee liiga vähe, tee liiga palju, unista suurelt, ütle välja, kuku auku, roni jälle välja, jää ilma, saa juurde, igatse, lükka eemale, ütle jah, ütle ei. Ütle välja. Ütle välja. Ütle välja. Ja proovi seda kõike alati teha armastavalt, et igal sinu tegemisel oleks ikkagi taga hea soov, hea eesmärk. Cause we don't want that bad karma energy here girl...

Ja tead kohe triggerda inimesi enda elus olemisega nii palju, et ka nemad hakkaksid elus olema. (minu üks suurimaid eesmärke :D )

Oeh, hea oli see endast välja saada!

Järgmise korrani ja võid mulle anda märku kas ja kuidas kõnetas! ❤️

Anete