Aeg ei lenda, sina lendad.

Üks teema, mis on Balil väga-väga aktiivne on kohalolu. Kohalolu on natukene sõna, mis on väga ära räägitud selliseks nagu me kõik elaks väga kohalolus, aga tegelikult? Kas tead, mida tähendab päriselt kohalolus elamine?

Üldiselt elame me väga palju inimestena minevikus, mineviku valus, kahetsustes ja tulevikus, tuleviku ootustes, sündmustes ja lootustes. Mõtleme üle, kujutame ette, elame illusioonides, mida ei eksisteeri. Mis jah, on ka loogiline ning vajalik, aga elame selle kõige kõrvalt ikka ülimalt-ülimalt vähe kohaolus, mõni võib olla ei elagi.

Et kui tihti sa leiad ennast päriselt selles hetkes, mis on siin ja praegu? Nagu päriselt, et ei kiirusta enda peas juba tulevikku, ei kahetse minevikku, ei mõtle, mis veel, kus veel, kes vajab, to-do listid jne. Vaid märkad seda hetke siin.

Mul on olnud Balil 2 ääretult sügavat kohalolu hetke, aga ka igapäevaselt toon ennast teadlikult hetke, mis on siin ja praegu. Mentorlusgrupis proovin samuti alati kohalemaandumise meditatsioonis seda rõhutada. Et kohalolu on ainuke hetk, mis sul üldse on. See sama hetk siin ja praegu kui loed seda postitust. Mitte ühtegi teist hetke ei ole.

Ja kogu selle kohalolu teema keskel olen hakanud märkama, et kui palju on meie elus tegelikult loodud süsteeme, kaste kuhu surutakse ja topitakse, tempo mida igapäevaselt juurde keritakse. Kuidas 3 aastastel, 3 AASTASETEL on lasteaias selline tempo, et nad ei jõua lihtsalt olla ja mängida, vaid nad õpivad, et kiiresti-kiiresti-kiiresti ‘’ära passi, palun tee kiiremini’’ on mingi lause, mis käib lastele 10x päevas.... Ja sealt tulevad need ärevad lapsed, kes ei saa aru mis ebamugavus see kogu aeg kehas on. Miks ma ei saa olla lihtsalt rahul sellega mis ka juba praegu on? Kuhu mul kiiret on? 

Ja see ei ole see koht, et ei või tulevikule mõelda, planeerida, tegutseda. Muidugi võib. Peabki! Aga loo enda ellu rohkem neid hetki, kus sa vaatad küünlavalgust ja lased mõtetel tulla ja minna. Hetki, kus kaod mõnda muusikaloosse täiesti ära, hetki kus vaatad merd ja tema lõputut sügavust või langevaid lehti, kes lihtsalt lasevad lahti ja valivad kukkuda. Loo endale hetki, kus sa ei tee mitte midagi, lihtsalt oled ja koged kohalolu. Et praegu olen siin, täpselt sellises kohas elus ja mitte midagi ei pea olema hetkel paremini ja mitte midagi ei ole ka halvasti. Kõik lihtsalt on.

Et aeg ei lähe kiiresti, aeg ei lenda. Aeg ei hakka minema lihtsalt üks hetk kiiremini kella peal, ta läheb kogu aeg samas, enda tempos.

Sina oled see, kes kiirustab. Sina oled see, kes saab vanemaks, kohustusi, käimisi, toimetamisi tuleb aina juurde ja juurde. Sina ise võtad neid juurde ja juurde ja juurde küsimata, kas need on üldse midagi mida sa tahad teha, mida sul on vaja teha? Ja mille nimel sa üldse mingeid asju teed, millise eesmärgiga?

Sina oled see, kes ei vali peatuda, vaadata, nautida, kogeda tänulikkust. Sina oled see, kes ei vali puhata, hingata, lubada endal lihtsalt olla, jälgida. Sina oled see, kes ei luba endal öelda fomo pärast ei, ei ela igapäevaselt kohalolus vaid tormad ei tea mille nimel ja mõtled üle, keskendud sellele, et kontrollida teiste mõtteid, valikuid, arvamusi. Ja sellepärast sa tunned, et aeg justkui lendab. 

Ta ei lenda mitte kuskile. Sina lendad. Nii, et too ennast aeg-ajalt ikka hetke siin ja praegu. Et ma istun siin toolil, siin arvuti taga, üksi. Kogen enda silmades väsimust, kõht hakkab tühjaks minema, keha vajab sirutamist. Kuulen õues koerte haukumist, kogen korraks ehmatust. Kogen igatsust Kevini suunal, kes on teel Hiinast tagasi kodumaale, mõtlen kuidas neil kõigil seal lennukis läheb.

Echart tollel on selline raamat nagu ‘’kohaoleku jõud, siin ja praegu’’ mida ma olen lugenud 2 korda. Esimesel korral ei saanud midagi aru, teisel korral juba päris hästi ja nüüd Balil olen selle jälle ette võtnud. Sest täna on see kunst kõige olulisem. Et maailmas, kus on ainult info, info, info, tingimused, ootused, lootused, maskid, maskid, maskid ja kiirustamine, looksin enda pähe vaikust ja õpiksin veel paremini nipsust kohalollu tulemist. Et hingaksin sügavamalt, kogeksin elus olemist, peataksin aja, elaksin veel rohkem maandatud närvisüsteemiga. 

Sest meil ei ole muud hetke, kui ainult see sama siin ja praegu.

Minevik mingu,

olevik olgu

tulevik tulgu. 

Kallid,

Anete